Verner Kikas

Verner Kikas (25. november (vkj)/ 8. detsember 1916 Rutikvere vald – 7. märts 2000 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane.

Elulugu

Ta sündis kooliõpetaja perekonnas.

Alghariduse omandas ta Kurtna algkoolis. Aastal 1935 lõpetas ta Tallinna Reaalkooli, pärast ajateenistust Tallinna Sidepataljonis astus ta aastal 1937 Tallinna Tehnikaülikooli ehitus-mehaanikateaduskonda, mille lõpetas 22. juunil 1944 tööstus- ja tsiviilehituse erialal, teist korda lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi aastal 1949.

Aastal 1955 kaitses ta tehnikakandidaadi väitekirja, aastal 1974 tehnikadoktori väitekirja (aastal 1975 kinnitati väitekiri).

Töötas TPIs/TTÜs aastatel 1942–2000, sealhulgas 1942–1944 oli tugevus-, ehitus-, mehaanika ja konstruktsioonide laboratooriumi ajutine abijõud, 1944–1946 nooremassistent; 1946–1947 ehitusmehaanika- ja konstruktsioonide kateedri assistent, 1947–1955 samas vanemõpetaja. 1955–1975 oli ta ehituskonstruktsioonide kateedri dotsent, 1975–1991 ehitusmaterjalide kateedri juhataja, aastast 1977 sai ta professoriks. 1991–1997 oli ta ehitustootluse instituudi ehitusmaterjalide katselaboratooriumi peateadur, 1997–2000 ehitusmaterjalide õppetooli emeriitprofessor.

Teadustöö

Tema teadustöö põhisuund oli seotud põlevkivituhk-sideainete ja nende tööstusliku kasutamisega. Ta lõi universaalsete omadustega põlevkivituhk-portlandtsemendi ning tema rajatud koolkond töötas välja põlevkivituha selektiivse kasutuse tehnoloogia ehitusmaterjalide saamiseks. Avaldanud üle 260 publikatsiooni, 8 autoritunnistust. Juhendas 18 kandidaaditööd.

Teaduskorralduslik tegevus

NSV Liidu Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi ehituse ja arhitektuurialase teaduslik-tehnilise nõukogu ja Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee ehitusalase sektsiooni liige; tegi koostööd Eesti NSV TA Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi ja Silikaatbetooni Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Instituudiga; arendas koostöösidemeid vene, saksa, soome ja hiina teadlastega ning välisfirmadega; TPI ehitusmaterjalide laboratooriumi (a-ni 1960 põlevkivituha-alane uurimisgrupp) teaduslik juhendaja 1956–1991; TPI toimetiste sarja “Изучение золи сланца-кукерсита” (I, XII–XVII) üldtoimetaja; osales Eesti Vabariigi tsemendialaste standardite väljatöötamisel, näiteks põlevkivituhk-portlandtsement vastab euronormile CEM II/B–T; tema ja kolleegide teadustöö evitamise tulemusena ehitati Eestis suurehitisi, näiteks Tallinna teletorn, Iru soojusjõujaama korsten ja mitu tööstuskompleksi.

Tunnustus

• 1965 Nõukogude Eesti preemia (kollektiiv)
• 1972 Nõukogude Eesti preemia (kollektiivi juht)
• 1966 NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näitus audiplom ja hõbemedal
• 1979 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1998 Riigivapi III klassi teenetemärk (tehnikateadlane)

Isiklikku

Tema abikaasa oli tehnikateadlane Valve Kikas (1914–1991). Füüsik Jaak Kikas ja majandusteadlane Ants Kikas on nende pojad.

Kirjandus

• "Verner Kikas". // Ehitusinsenerid TPI-st. Valgus. Tallinn 1986. Lk 194
• Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tallinn 1986. Lk 227–229, 231–232, 456–458
• Verner Kikas: Publikatsioonid ja käsikirjad. TPI. Tallinn 1987. 88 lk
• Lembi-Merike Raado. Verner Kikas 8.12.1916–7.03.2000. // Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat. Tallinn 2000, lk 289–290. (In memoriam)
• Vahur Mägi. "Kikas, Verner". // Eesti teaduse biograafiline leksikon. I kd, A – Ki. Tallinn 2000. Lk 631–632
• EE 14. Tallinn 2000
• EMajBL 2003
• Vahur Mägi. Minerva rüütlid. Tallinn 2005, lk 221–224

Välislingid

• Haud Tallinna Rahumäe kalmistul

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.